Istun meie ratastel kodus iidse Olympia südames ja alustan meie reisiloo kirjutamist. Kreekas on kevad täies jõus. Päike paistab, linnud laulavad ja puud õitsevad. Viimased pool aastat on meie kodumaaks olnud Kreeka ja koduks meie armas matkaauto Carthago C-Tourer, hellitava nimega Villa Saat. 

Ettevalmistused reisiks

Kuidagi on meie elu viimastel aastatel ootamatult kujunenud selliseks, et talvised perioodid oleme saanud olla soojal maal. Siiani küll mitte matkaautoga. Aga kuna eelmise aasta lõpus ei paistnud muid põnevaid võimalusi soojal maal talvitumiseks, hakkasime juba varakult ettevalmistusi tegema selleks, et sügisel oma Villa Saadiga lõunapoole liikuda. Mingeid suuri parendusi me oma liikuvale kodule tegema ei pidanudki, kuna kõik eluks vajalik on ju meil ikka olemas siin. Aga igaks juhuks vahetasime välja kuus aastat hästi vastu pidanud akud, asendasime ühe katuseluugi MaxxFan ventilaatoriga ja lasime Matkasuvilad.ee teeninduses iga-aastase hoolduse ära teha.

Oktoobri esimesel nädalavahetusel sai ootamatult küpseks mõte, et järgmise nädala alguses sõidame! Asjade pakkimiseks jäi üks päev. Kuna meil ei olnud õrna aimugi, kuhu me oma reisi käigus satume ja mis ilmad seal on, võtsime kaasa nii õhukesed suveriided, kui ka soojemad ja talvisemad kehakatted. Olulise osa meie varustusest moodustasid spordiriided ja -varustus, kuna meile meeldib liikuda ja aktiivne olla, matkata ja rattaga sõita. Kuna meil puudus ka täpne arusaamine sellest, kui kaua meie seekordne reis kestab, siis pakkisime kaasa pigem rohkem asju, kui vaja. Aga see on juba tagantjärele tarkus.

Kuna oktoobrikuus on igal pool Lõuna-Euroopas veel suviselt soe, ja sooja me ju tahtsime, siis kodust välja sõites oli teada, et kuni Varssavini me ei pea veel päriselt ära otsustama, kuhu me sealt edasi sõidame. Sõitu alustasime rahulikult. Esimese peatuse tegime juba Pärnus, kus meil oli järgmiseks päevaks kokku lepitud üks kohtumine. Ilm oli eelmise aasta oktoobri alguses veel suviselt soe ja saime peale mõnusat jalutuskäiku Pärnu jões ka ühe värskendava veeprotseduuri tehtud. See oli heaks sissejuhatuseks meie teekonnale. Raputasime maha kõik viimaste nädalate kiirest elutempost tingitud stressi ja jätsime kodused mured seljataha.

Kuidas me Kreekasse sattusime

Eestist välja sõites oli õhutemperatuur 20 kraadi – üllatavalt soe oktoobri alguse kohta. Liikusime oma matkaautoga rahulikus tempos Varssavi poole ja õhutemperatuur püsis samal tasemel. Ilusa ilmaga on mõnus sõita, kuna siis ei ole vaja kiirustada, et sooja jõuda. Päevas liikusime ca 500 km. Vahepeal tegime sirutamiseks jalutuskäike ja peatusime seal, kus sõitmisest isu täis sai. Liiklust oli tavaolukorraga võrreldes hõredalt ja sõita oli mugav. Enamasti olid maanteedel näha rekkasid. Sõiduautosid liikus hõredalt ja matkasuvilaid veelgi vähem.

Peale Varssavit hakkas suund kiskuma Itaalia poole, kuna ühed meie kallid sõbrad plaanisid ka sinnapoole sõitma hakata paar päeva peale meid. Meile sobib hästi, kui me ise väga palju ei pea mõtlema ja plaane tegema. Liigume sisetunde järgi – vaatame, kus on meie inimesi, hea ilm, kaunis loodus, põnev ajalugu või mingi muu tõmme. Samuti arvestame kaaslase soovide ja arvamusega ning püüame leida meile mõlemale sobiva lahenduse. Ja kui sõbrad on plaanid teinud, siis milleks veel oma pead vaevata ja aega raisata? Niimoodi saime sõpradega Tšehhis kokku ja liikusime edasi Itaalia poole juba kahe matkabussiga.

Matkaautoga üheskoos liikumine ei tähenda seda, et me hommikul hakkame koos sõitma ja terve päeva jooksul teineteist silmist ei kaota. Pigem lepime kokku suuna ja ligikaudse ööbimiskoha. Vajadusel saame iga kell plaane korrigeerida, kuna tänu Tele2 interneti- ja mobiilipaketile „Piiramatu äri Euroopas“ on meil võimalik iga kell helistada või WhatsApp’is sõnumeid vahetada.

Ööbimiskoha leidmiseks vaatasime endale Google Maps’ist põneva piirkonna ja otsisime matkasuvila inimeste poolt kõige populaarsema mobiilirakenduse park4night abil endale parima reitinguga peatuskoha. Võimalusel otsisime ikka vaikset kohta mere- või järve ääres, kauni vaatega mägedele, kus pakutakse kohalikku maitsvat toitu ja head veini. Aga tegelikult ka – mõni nendest tingimustest pidi kindlasti täidetud olema. Meie matkaauto ööbimiskoha kõige olulisem tingimus on see, et oleks vaikne. Kvaliteetne ööuni on reisi õnnestumiseks ja positiivse meeleolu säilitamiseks väga oluline.

Itaalias seiklesime ringi kolm nädalat. Esimesel nädalal valisime endale mõnusa koduse mereäärse kämpingu Termoli lähedal, kus saime jalutada liivarannas, hommikuti karastamiseks veel liiga soojas merevees ujuda ning kämpinguomaniku koduveini õhtuses päikeseloojangus nautida. Päevasel ajal tutvusime piirkonnaga jalgratastel või rongiga ning üheks päevaks rentisime nelja-peale ka ühe pisikese auto, millega saime veidi suurema ringi teha ilusates mägikülades.

Sõprade initsiatiivil õnnestus meil külastada ühte selle piirkonna oliiviõli väiketootjat Chimisso ja tunda Itaalia külalislahkust – hoolimata koroonaohust kutsus peremees meid enda koju kus tema 80-aastane ema valmistas meile maitsva lõunasöögi. Nii tore oli näha, kui hea meel neil oli, et nende oliiviõlil ja muudel toodetel on Eestis selline fännklubi.

Sama päeva õhtul, kõhud veel lõunasöögist lõhkemas, jõudsime külla minu eestlannast sõbranna juurde, kelle Itaalia perel oli samas piirkonnas pisikene kaasaegse tehnikaga veinimõis Vigneti Radica. Nägime oma silmaga pealt, kuidas viinamarjad põllult kohale toodi ja pressi kallati, vaatasime üle nende veinikeldri ja mekkisime nende parimaid veine. Valmistasime üheskoos Itaalia mõistes vist üsna mõõduka õhtusöögi, kuna kõhud olid meil lõunasöögist veel endiselt täis ja meeleoluka õhtu lõpetuseks täiendasime mõlema matkaauto veinivarud meie lemmikveinidega. Kuigi üldjuhul ei ole Abruzzo regiooni veinid väga kõrgelt hinnatud, siis Tollo küla ümbruse mäenõlvad on tunnistatud eriliselt heaks viinamarjakasvatamise ja veinitootmise piirkonnaks tänu oma eriti soodsale kliimale ja savimuldadele. Mitmed Vigneti Radica veinid on saanud kõrge hinnangu sommeljeede ja ka niisama toredate veininautlejate poolt. Meie valisime oma lemmikuks nende valge veini Tullum Pecorino.

Teine nädal Itaalias möödus veidi rohkem ringi sõites. Uudishimu viis meid esialgu veidi lõunapoole, et aru saada, kas sinna piirkonda veel kunagi tulla, kui on pikemalt aega ringi vaadata. Avastasime mitmeid huvitavaid ja ilusaid linnu, millest kõige erilisemana jäi meelde Alberobello oma armsate trulli-majadega. Tegime selle linna ümber paraja pikkusega rattaringi kaunis looduses ja leidsime veel mõned toredad linnad, kus saime Itaalia arhitektuuri uudistada. Samuti oli lahe pühapäeva-lõunane õhustik Polignano a Mare’s, kus paljud ümbruskonna inimesed tulid perega jalutama ja puhkepäeva veetma.

Meie sõpradel oli plaanis kuu lõpuks Eestisse tagasi jõuda ja seega läks neil veidi kiireks, kuna neil oli soov Itaalia lääneranniku kaudu koju sõita ja seal ka paar peatust teha. Meil Urmasega küll väga oluliselt ühtegi plaani ei olnud, aga kuna mina ei olnud kunagi Napoli kandis käinud, siis tundus nende mõte külastada Amalfi rannikut ja Vesuuvi otsas ära käia, ka mulle väga huvitav. Et meil aega veidi laiemalt käes oli, siis me jäime veidi kauemaks Itaalia saapatalla randasid uudistama ja sõitsime Napoli poole veidi aeglasemalt. Maastik, mis viis risti läbi Itaalia alumise veerandi idakaldalt läände, oli väga kaunis. Samas me seekord sinna ikkagi peatuma ei jäänud – küll me tulevikus jõuame veel sealseid mägiteid ja matkaradasid pikemaks uudistama.

Napoli ehmatas meid veidi oma rahvarohkuse, kitsaste tänavate ja hullumeelse liiklusega. Seda oli huvitav kogeda peale paari nädalat vaiksemates piirkondades liikumist. Napoli ümbruses vaatasime tõepoolest ära kõik olulisemad vaatamisväärsused – Paestum, Ercolano, Pompei, Amalfi rannik ja Vesuuvi kraater. See piirkond on tõeline ajaloohuvilise kullaauk! Mina lugesin läbi kõik väljapandud infotahvlid ja vaatasin ära iga nurgataguse nii Paestumis, Ercolanos, kui ka Pompeis. Sellest külastusest saime pikaks ajaks normi täis kõiksugustest maa alt välja kaevatud varemetest. Amalfi ranniku romantilised linnakesed vaatasime ära ratastel. Kuigi meie sõbrad sõitsid oma suure matkaautoga Amalfi ranniku kitsaid ja käänulisi teid mööda Sorrentosse välja ja leidsid endale toreda kämpingu poolsaare tipus. Meie oleme seekord oma reisil võimalusel püüdnud valida veidi turvalisemaid ja lihtsamini läbitavaid teid, kuigi alati see ei ole 100% õnnestunud. Ning tänu jalgratastele ei ole meil midagi olulist nägemata jäänud.

Vesuuvi jalamil jätsime hüvasti oma sõpradega, kelle teekond viis nüüdsest edasi põhja poole. Eelmisel päeval olime nendega teinud väga toreda rattasõidu-matka Vesuuvi kraatrit vaatama ja hommikul enne nende ärasõitu tegime veel mõnusa ühise hommikusöögi udust Napoli vaadet nautides. Aeg oli edasi liikuda ka meil. Väikese kõrvalepõikega Anziosse sõbrannat külastama võtsime nüüd juba kindlalt suuna Kreeka poole. Selleks ajaks oli selge, et Hispaania, Portugal ja Aafrika on seekord meie jaoks välistatud, kuna koroonanäitajad olid kõrged ja liikusid tõusutrendis. Kreeka oli oktoobri lõpus veel suhteliselt heade näitajatega võrreldes kõikide ülejäänud lõunapoolsete riikidega, kuigi hakkasid juba liikuma kuuldused sellest, et Kreeka kavatseb peagi piiranguid karmistada. See info sundis meid kiiremini liigutama ja otsuseid tegema. Peale paari-päevast Anzio külastamist sõitsime otsejoones Brindisi sadamasse ja samal õhtul olime ootamatult juba Igoumenitsa praami peal.

Meie reisiloo järgmist osa saad lugeda peale 26. maid 2021. Siis kirjutame meie igapäevaelust Grammeno kämpingus.

Loo autor: Alma Saat
Matkaauto elanik alates 2015. aastast