Tehnikamaailm

Ratastel suvilad

Tänased matkaautod ehk autoelamud on hästi varustatud liikuvad suvilad, mis suudavad pakkuda praktiliselt kõiki tänapäevaseid mugavusi. 

Tõnu Ojala, Pekka Virtanen

Automatkale minnes on matkaautod samaaegselt tänuväärselt nii transpordivahendiks kui öömajaks ning seda sõltumata aastaajast ning reisisihist – nii et suvel võib võtta suuna Vahemere Rivierasse ning talvel Alpi suusakuurorti. Ja suvilaomanikuga võrreldes on matkaauto omanikul üks oluline eelis – tema saab igal hommikul aknast uut vaadet imetleda!

Plusse on sellisel „majaga“ reisimisel hulganisti. Oma voodi on ikka oma voodi, kõik tarvilik on kaasas ja oma käe järgi paika pandud, tegemisi-käimisi ei piira hotelli broneeringud ega hilinevad lennud jne. Soe vesi, dušš, WC, külmik, teler, gaasipliidiga varustatud köök on käepärast, talvel lisab mugavust põrandaküte jne. Liikuva „suvila“ saab hõlpsasti uuele „krundile“ viia – kui ümbrus tüütama hakkab. Ja seegi eelis, et muru niita ei tule, peenraid rohima ei pea ja saunagi paneb keegi teine küdema!

Karavanireiside tippaeg on suvi, ent tänapäevaste matkaautodega saab probleemideta ka talvel reisida. Nii kohtabki matkaautosid üha enam ka kõigis Euroopa suusakeskustes alates Skandinaaviast, lõpetades Püreneedega. Muidugi peab arvestama, et kaugeltki kõik matkaautod ei ole samaväärselt talvekindlad ja piisab vaid ühest lohakast liitmikust, et kogu süsteem külmuks ja puhkuse rikuks.

Kõige suuremad miinused seostuvad muidugi rahaga. Kui matkaauto leiab kasutust vaid kord-paar aastas, on tõesti tegu üsna mõttetu investeeringuga – sellise reisi hind tuleb ülekohtuselt kõrge. Aga eks kehti sama ka suvila kohta, kus suve jooksul vaid muru niitmas käiakse või kaatri/jahi kohta, millega paar korda hooajal merel jõutakse. Samas tõesti –hinda hoiab kinnisvara võrreldes ratastel suvilaga paremini. Kindel on aga see, et olgu suvila ratastel või ilma, kulutusi tähendab see igal juhul.

Muidugi võib osta ka kasutatud matkaauto. Samas on praktiliselt igal tootjal mitu kaubamärki ning nn esindusbrändi kõrval toodetakse ka selle lihtsamaid ja odavamaid sõsaraid – nii et sellesama Fiat Ducato-põhise uue matkaauto hind võib olla nii 35 000 kui 150 000 euro suurusjärgus. Nn ökomarkide juures saavutatakse kokkuhoid lihtsama viimistluse ja sisustuse arvelt ning kui odavam santehnika või väiksem teler pole teab mis probleem, siis ei saa seda öelda odavamate uste-akende (mis nagisevad ja auto mürataset suurendavad), puuduliku küttelahenduse või isolatsioonimaterjalite kohta. Detaile, mida matkaautot (olgu jutt siis uuest või kasutatust) valides tähele panna, on seega oluliselt enam kui tavalise sõiduauto või kaubiku puhul.

Tänapäevane üha rikkalikum varustustase tähendab, et matkaautode mass on tõusnud ning siin on oluliseks numbriks 3500 – selline kilogrammide määr tõmbab piiri B- ja C-kategooria vahele ja nii on enamik matkaautodest „sätitud“ just sellest 3,5 t piirist allapoole. Ühest küljest tähendab püsimine B-kategoorias tunduvalt potentsiaalsete kasutajate ringi, teisalt aga tähendab „kolimine“ veoautode klassi auto kasutajale sõltuvalt riigist täiendavaid kulusid kõrgemate teemaksude, täiendavate üleveokulude ja muude võimalike lisakulude ning piirangute näol. Ja kui meie kandis ei pruugita kilogramme täpselt lugeda, siis Lääne-Euroopas pole ime, kui matkaauto sarnaselt raskeveokitele kiirtee äärde kaalule kamandatakse ning probleemide ilmnemisel võib sõit sealsamas lõppedagi.

Kui varem olid matkaautodel puitraamid, siis tänapäevase matkaauto kere raam on enamasti polüuretaanist ja soojustus XPS-vahust. Raami detailid liidetakse tervikuks tappide abil. Enamikul tänapäevastest matkaautodest on katuse ja põhja välispind klaaskiust, välisseinad tehakse kallimatel ja parematel autodel alumiiniumist.

Sõltumata sellest, kas tegu on baasvarustuses või lisasid täissõidukiga, on matkaautodes kraami kõvasti. Lisaks mööblile ja kodutehnikale tuleb arvestada ka vee- ja kütusevarudega. Nii on veepaagid reeglina kuni 85 liitrised, reoveepaagi maht ületab 100 l piiri.

Eestis läheb aastas kaubaks küll vaid umbes poolsada uut matkaautot, nendega kauplevaid firmasid on 5-6. Ja ehkki võiks arvata, et üsna piiratud kasutusvaldkonnaga kallid liikurid leiavad peamiselt turgu rendifirmades, on müüjate sõnul üha enam matkaautosid ostetud just erakasutusse. Eriti puudutab see täisintegreeritud matkaautosid, alkoovautodest minevat lõviosa seevastu just rendifirmadele.

Erinevaid marke on matkaautode maailmas palju ja mida tuntum ja levinum tegija, seda parem. Riskantne kui margil puudub siinne esindaja, ent veelgi riskantsem on, kui tootja ise on oma tegevuse juba lõpetanud – on selliseidki. Meelis Adamson matkasuvilad.ee-st soovitab alati vaadata tootjafirma kodulehekülge ning uurida, kas ja kui palju on konkreetsel tegijal diilereid just Põhjamaades ja eriti Norras – kui mark on regioonis korralikult esindatud, on suure kindlusega tegu tõsise tegijaga.

Euroopa oludes on Fiat Ducato konkurentsitult matkaautode populaarseim „doonor“ ning Euroopas ehitatakse koguni 70-80% matkaautodest just Ducato põhjale. Selles pingereas järgneb Mercedes-Benz Sprinter, mille eripäraks on see, et Sprinterit saab ka nelikveolisena. Varem oli laialt kasutusel ka Ford Transit (nt kümmekond aastat tagasi oli Transiti osakaal meie matkaautode turul võrreldav Ducato omaga tänapäeval), kuid tänapäeval kohtab Transiti-põhiseid matkaautosid harva.

Tavalised matkaautod on reeglina siiski esiveolised, Ducatode puhul on levinud kas 96 või 109 kW 2,3liitrised diiselmootorid. Kasutatakse ka 2liitrist 85 kW diiselmootorit, mis võimsuse poolest enamasti piisav, kuid suurem ja võimsam mootor tähendab ka kuuekäigulist käigukasti, mis lisaks sõidumugavusele ka vähemat mürataset tähendab. Pea kõigile matkaautodele saab lisavarustusena ka automaatselt vahetava käigukasti.

Tuleb silmas pidada, et isegi siis, kui matkaautode juriidiliselt sõiduautode sekka liigitub, võib nendele ometi kehtida mitmesuguseid piiranguid – seda näiteks parkimisel kui ka liiklemise enda osas. Kõige elementaarsem on seotud juba auto mõõtmetega, sest tavalisse parkimismajja vähemalt 2,5 m kõrgune matkaauto ei mahugi, kuid mitmel pool on matkaautode piiratud ka ligipääsu nt kesklinna tsooni.

Ja ehkki matkaauto on iseenesest autonoomne üksus, tasub enne suvalises kohas öömajale jäämist tutvuda kohalike reeglitega, sest mõnel pool on „metsik“ ööbimine hoopiski keelatud (nt Horvaatia toetab sel moel oma kämpinguid). Kui aga viisakalt käituda, mitte laagrit püsti panna ja mitte reostada, ei ole enamasti probleemiks suvalisse parklasse jääda – seda muidugi eeldusel, et koht ise piisavalt turvaline on.

Kuna matkaautod on veidi isemoodi autod, siis on ka nende garantiitingimustes teatud eripärasid. Aldo Dapon Motorhome.ee-st selgitab, et üldjuhul annab sõiduki alusele (ehk šassiile) garantii selle tootja, kelle garantii kehtib siis sõiduki jooksuosale (sillad, käigukast, mootor jne). Elamuosa garantii annab elamu tootja. Ehk siis korralist hooldust tuleb omanikul käia kord aastas tegemas automargi esinduses – seal vahetatakse õlid, filtrid, kontrollitakse pidurid, rihmad jms. Elamuosa garantii säilimiseks tuleb aga matkaautoga kord aastas käia juba matkaauto maaletooja juures, kus teostatakse sõiduki elamuosa kontroll ning vajadusel remont.